Seiklusi täis juuni
Tere kõigile, kes on tee siia lehele leidnud. Edasi lugedes saate täpsemalt teada, mis põnevat Me juuni kuus tegime.
Juunikuu sai alguse meie vanaema Helene 90. aasta juubelipeoga. Kuupäev selleks oli juba väga vara paika pandud ning see andis ka võimaluse meil sellest peost osa saada. Kohale olid tulnud ka kõik sugulased, keda polnud juba väga ammu näinud, ning oli tore nendega elust- olust ja ka spordist rääkida. Oleme väga mitmed lapsepõlvesuved just vanaema juures veetnud. Ta on väga sooja südamega inimene, kes tahab alati kõigile kõige paremat. Kuid vahel võib ta olla väga kangekaelne. Ta on inimene, kes alati viib oma alustatud tööd lõpuni ning temas jätkub ka sihikindlust. Tuleb välja, et oleme oma väikese portsu iseloomujoont just vanaemalt pärinud.
Meie kallis vanaema Helene
Kahjuks edasi nii lõbusalt juunikuu ei läinud. Keidy oli saanud endale peale ülikooli laagrit väikese haiguse külge ning nagu meie (kaksikute) puhul ikka siis ei õnnestunud ka Kaidyl sellest mööda pääseda. Ja nii Me siis kahekesi nädalakese rivist väljas olime.
Enne esimest juunikuu laagrit osalesime Järva- Jaani laadal. Seal toimus meil koos oma toetaja, Koroter OÜ- ga külmikhaagise avamine, mis sõidab tänasel päeval mööda Euroopat ringi. Teine samasugune, eestikeelsete kirjadega, sõidab ringi Eestis. Idee käisid välja meie isa Reimo ja Koroteri esindaja. Plaani tutvustati meie hooaja lõpetamisel ning sellest hetkest pooleteise kuuga olidki asjad jõudnud nii kaugele, et saime külmikhaagist laadakülastajatele tutvustada ja selle Euroopasse teele saata. Esmakordselt õnnestus ka meil käed valgeks saada leti taga tegutsedes. Nimelt küpsetasime soovijatele minipannkooke, mis sujus üpriski hästi. Vahepeal oli küll tunne, et küpsetamisel ei tulegi lõppu. Tegelikult oli see ju ainult hea märk, et inimestele meeldis see, mis me tegime. Samal ajal said nad anda ka väikese panuse meie teekonnale.
Lõpuks peale seda tralli saime sammud laagrise seada. Esimene selle kuu laager toimus Käärikul, kus saime enda tavapärase (sirgel maal) maastiku asemel ka Kääriku- Otepää künkaid nautida. Põhifookus läks laagris tehniliste nüansside peale. Laager oli lühike, kuna tulemas oli koheselt ka suusaliidu koondise laager.
Paar päeva hiljem olimegi taas Otepääl, ning esimene treening leidis meie jaoks aset õhtupoolikul. Laager sujus üldiselt hästi, treener oli meie jaoks mõned muudatused võrreldes teiste laagris olevatega teinud ning nii saime teha just selliseid treeninguid, mis meid edasi arendaks. Tore oli vahelduseks ka teistega koos treenida, aga ise tunnen, et koos õega oleme lihtsalt paremas sümbioos ja kahekesi treenimine sobib meile rohkem. Või oleme juba lihtsalt sellega harjunud, et oleme kaks üksikut hunti koos. Igatahes jäi laagrist positiivne emotsioon.
Jaanipäeva saime kodus veeta (treenida) ja oligi aeg käes esimeseks välislaagriks. Kolmapäeva hommikul sõitsime Saksamaale ning kohale jõudes klaarisime oma vana võla ära, milleks oli 3000m jooks. Kui jooksud joostud, saime suusatunnelis võimsuse peale tööd hakata tegema. Kui tavaliselt oleme tundnud, et uuesti suusatama hakates ikka suusad natuke pikad ja “imelikud” on, siis tänavusel korral oli suusatunnetus hästi säilinud. Treeningpäevad nägid välja suhteliselt sarnased. Hommikupoolne treening suusatades, õhtune treening joostes ja/või üldkehalisi harjutusi tehes. Sedasi mööduski meie esimene pool laagrist. Nüüd oleme juba uues asukohas, aga sellest juttu juba järgmisel korral. Stay tuned!
